Loodusressursside kaitsmine, taastamine ja suurendamine

Looduse kaitse

Kuidas loodusrikkused muutuvad seoses maakasutusega© Chris Heward/GWCT

Looduslike alade ja protsesside kaitse ja haldamine on oluline, kui loodusele avaldatav surve on suur. Varjupaigad on ökosüsteemidest kergesti kaduvate liikide jaoks olulise tähtsusega, niimoodi jäävad alles varud taastumise jaoks. Mõningate troopiliste riikide allesjäänud looduslike piirkondade liigirikkus juba suur ja seda on võimalik säilitada ilma taastamise vajaduseta. Lisaks sellistele aladele, ideaalseks organismide ja nende ökosüsteemide kaitsemeetmeks on rohetaristu, kus kaitsevööndid on ääristatud ja seotud looduslike elupaikade vööndite või koridoridega, kus kasutuskoormus inimeste poolt on väiksem ja mis moodustavad mosaiigi. Kui looduskaitsealad muutuvad saarteks ümbritsevas “intensiivse kasutamise meres”, siis ohustavad neid saasteainete välismõju või veekadu ja nad on vähem võimelised säilitama haruldaste liikide populatsioone. Tsoneerimine võimaldab kogukondadel osaleda kohalikus looduskaitses, nad ei pea maksma reiside ja looduskaitsealadele sisenemise eest. Namiibias, Lõuna-Aafrikas ja Zimbabwes hallatakse väljaspool rahvusparke rohkem maa-alasid ja suuremaid eluslooduse populatsioone kui rahvusparkide sees, peamiselt küttimise ja loodusvaatluste eesmärgil. Selline tsoneerimine on eriti asjakohane liikide puhul, mida kohalikud kogukonnad taluvad ainult sel juhul, kui nende poolt tekitatud kahju saab korvata jahipidamise või muude kasutusviisidega. Mis maksab, see jääb alles.

Looduse taastamine ja seisundi parandamine

Mangroovranniku taastamine, foto © Marco Quesada

Vaatamata faktile, et globaalselt on umbes 15% maast kaitstud erinevate kaitsemeetmetega, jätkub inimeste poolt kasutatavate ökosüsteemide halvenemine ja liikide kadumine inimkonna suureneva nõudluse tõttu toidu ja materjalide järele. Inimesele vajalikust infrastruktuurist, näiteks teedest, tammidest, elektriliinidest ja tuuleturbiinidest tulenevaid probleeme võib sageli leevendada, kui rakendatakse asjakohaseid teadmisi. Kui elupaikade kadu on probleem, võivad üsna väikesed muutused maakasutuses, mis tegelikult on tulutoovad põllumajandusele, metsandusele ja aiandusele, avaldada looduse elurikkusele tähelepanuväärset mõju. Heaks näiteks on pesakastid, „mardikapangad”, puhverribad ja maakasutuse mitmekesistamine. Selline “vastavusse viimise ökoloogia” nõuab palju rohkem tööd, et see sujuvalt integreerida maa (sealhulgas linnade) ja infrastruktuuri haldamisse.

Kui kogutud loodusliku toidu saak muutub palju suuremaks senisest jätkusuutlikust tasemest, eriti kiiresti kasvavate linnade lihaturgudel, on oluline kogukondadega kokku leppida kaitsemeetmed, mis põhinevad kaasaegsel teadusel ja traditsioonilistel teadmistel. Kogukonna poolt läbiviidava kaitse laialdast kasutuselevõttu on edasi lükanud vastumeelsus ökosüsteemide haldamise vastutuse üleandmiseks kõige madalamale asjakohasele tasemele („ökosüsteemil põhinev lähenemisviis”) ja veendumus, et vastandumine on arengule parem kui haldamine ja taastamine, mis kompenseerib inimmõju. Kuigi taastamine on ametlikus strateegias korduvalt mainitud, on selle tegelik rakendamine halb. Valitsused ja teised organid peavad taastamise küsimustes tegema paremat koostööd, nii kohalike kogukondadega kui ka kõigi nendega, kes huvituvad maade ja looduslike liikidega seotud valdkondadest. Huvitatud kogukondadel võib olla siin eriline roll, näiteks jahikullidega küttijatel lindudele ohutute elektriliinide väljatöötamises ja linnuvaatlejatel tuuleparkide planeerimises.

Linnaökosüsteemid

Taimede mitmekesisus soodustab ka loomade mitmekesisust © Jamesteohart/Shutterstock

Loodusrikkuste säilitamine ja taastamine peaks hõlmama mitte ainult maa- vaid ka linnapiirkondi, sest iga inimene sõltub loodusest toidu, magevee, puhta õhu ja stabiilse kliima pärast. Aiad, pargid, „rohelised kopsud” ja „smaragdkeed”, mis blokeerivad valglinnastumise, võivad kõik tuua kasu, sest inimestele ja ülejäänud elusloodusele vajalikke teenuseid tuleb hallata igal pool. Veelgi enam, linnades elavad inimesed pöörduvad tihti tagasi maapiirkondadesse ning juba seetõttu peavad nad mõistma loodust, et kasulikult panustada maakogukondade tegevusse.